Üle piiri. Legendid MicroLinkist ja microlinklastest Текст

Оценить книгу
0,0
0
0
Отзывы
Читайте только на ЛитРес!
Фрагмент
440страниц
2011год издания
ЛитРесформат
Шрифт:Меньше АаБольше Аа

Ühel päeval saabus Sakalasse ports arvuti mälusid, mis tuli Planeedi tänavale transportida. Kast oli pirakas, aga mitte üle mõistuse raske. Toomas haaras selle kaenlasse ja asus teele. Selle kandamiga jalutades ei olnud tal siiski kõige mugavam tunne, sest saadetise väärtus oli 1–1,5 miljonit krooni. Kuklas tiksusid ka Hanno legendaarsed sõnad esimeselt töövestluselt.

Pärnu mnt 142a ladu. Samas hoones toodeti aastail 1996–1997 ka arvuteid.


Suitsetamisest loobumise eest preemia

Mart Sepp:

1990. aastatel paistis ML Arvutid silma veel ühe huvitava detailiga. Nimelt oli suitsumeeste protsent ettevõttes tavatult väike. Põhjuseks juhtkonna poliitika: jätad suitsetamise maha, saad 300 krooni preemiat. Ja rahvas jättiski sigaretid kus seda ja teist. Vähemalt nii see paistis. Olin tööle tulles kirglik suitsumees, aga jätsin ka suitsetamise maha. Varsti märkasin, et mõned töökaaslased peavad ikka väga pikki lõunapause. Tegelikult nad ju siiski suitsetasid, salaja!

Koos poolmaratonile

Meenutavad Elen Annuk, Toomas Tammik, Kaido Karbi, Mart Sepp ja Heiki Tulk

Sport oli MicroLinkis au sees ja sellele aidati kaasa ka sportlaste eksklusiivsete “motivatsioonipakettidega”. Endine keskmaajooksja Rainer Nõlvak vedas suure osa töötajaist poolmaratoni jooksma. Olid ühised treeningud Pirital.

Hulk microlinklasi käis koos vähemalt kahel poolmaratonil. Berliini sõitsime rongiga, aga Stockholmi minekuks tellis Rainer eksklusiivse eralennu, kuna huvilisi oli juba kümmekond. Diil oli selline, et kõik maratoonarid lennutatakse Stockholmi MicroLinki kulul, ent tagasitee makstakse kinni vaid juhul, kui maraton saab läbitud. Katkestajad peavad ise sõidu eest tasuma või siis tagasi ujuma.

Kõik MicroLinki maratoonarid läbisid maratoni edukalt!

Ohtlik arvutite vedu

Meenutab Jüri Jaakson

Oli aasta 1994. Töötasin siis MicroLinki Planeedi tänava tehases. Olin arvutite koostaja. Ühel päeval, kui olime just lõpetanud Tiigrihüppe hanke arvutite tootmise ja kvaliteedikontrolli, tuli minu juurde Hanno Haamer ning küsis, kas ma ei tahaks oma autoga neid Tallinna piires ka laiali vedada.

Ei osanud tol hetkel midagi karta ja jäin nõusse, kuna töötavale üliõpilasele oli iga kroon tähtis. Mälu järgi oli neid koole 15–20, mis toona arvuteid said. Kooli kohta tuli 5–15 arvutikomplekti ning aega oli nädal või pisut üle. See tähendas 3–4 kooli päevas, mõnes tuli käia mitu korda. Tempo oli kõva ja auto topiti iga kord ääreni täis. Kaelalihased õhtuks valutasid, sest juhi taga olevad kastid kippusid selga vajuma ning neid oli vaja kaela jõul tagasi tõrjuda. Tagantjärele jääb vaid tänada õnne, et ühtegi äkkpidurdust teha ei tulnud.

Sel ajal, kui mina koolihooneist asjast huvitatud inimesi ja abijõude hankisin (mobiilid olid siis ainult suurtel ninadel), püüti autosse korduvalt sisse murda, lasti rehvidest õhku välja ning ühe Lasnamäe kooli juures keerati rattapoldid nii lõdvaks, et tagasi sõites oleks Järvevana teel peaaegu ratas alt tulnud.

Kuna Škodal oli mootor taga, olid arvutikastid seal, kus tavaliselt on autol mootor. See tekitas potentsiaalsete varaste hulgas palju segadust ja ajas ka mõnel agaramal IT-juhil silmad suureks, kui ta luuki lahti rebides alt hoopis mootori leidis. Pärast seda ei ole vist isiklike autodega nii suurt tarnet korraldatud. Mind aga ülendati burn-in’i ehk arvutite stressitesti ja kvaliteedikontrolli tegema.

Arvutite hinnad 1990. aastatel

“Oleme tagantjärele mõelnud, et inimesed panid tänases mõistes täieliku kräpi peale magama ikka müstilist raha,” meenutavad toonased microlinklased. Vene aja lõpus sai ühe arvuti müügist teenitud rahaga osta auto. Paremad tehingud olid need, kui müüsid ära kaks arvutit – siis sai osta maja. Üks arvuti maksis raamatupidaja kolme-nelja aasta palga, aga millegipärast neid ikkagi osteti. Majanduslikus mõttes oli see täiesti jabur.

Kord tuldi Tartust Tallinnasse MicroLinki poodi arvuteid ostma. Vaja oli kolme masinat. Ostjail oli kaasa võetud ka raha, umbes 75 000 krooni. See oli pandud ümmarguste sangaaukudega Tartu kilekotti, mis oli kupüüridest paks nagu põrsas.

Üks klient soovis 1995. aastal osta Compaq ARMADA sülearvuti. Pakkumisel, mille oli teinud Martin P. Rinne, oli kolm arvutit, kõige kallim 110 000 krooni! Statistikaameti andmetel oli 1995. aastal keskmine palk natuke üle 2000 krooni.

Kõrvalbisnis

Meenutab Taavi Maiberg

Omal ajal hakati lisaks arvutitele tootma ka MicroLinki hiirematte. Need olid ühed paremad matid tol ajal ja on ka täna. Eriti armastatud olid need Eesti mängurite ja IT-inimeste seas – kogusid tunnustust ja olid lausa nišiteemaks. Sageli küsiti netifoorumites, kust neid MicroLinki hiirematte saaks. Siis olid rullikhiired ning mängurid, kes möllasid head shot’e tehes arvutites ringi, nautisid neid matte mõnuga!

Internetist leiab päris palju linke, kus mainitakse MicroLinki hiirematti. Ja müüdud sai neid isegi osta.ee oksjonitel.



Andres Saks kasutab poppi hiirematti ka aastal 2011.



Ants Koel kliente nõustamas. Aasta oli siis ‘95.


Härra pankur tahtis midagi lahjat

Meenutavad Martin P. Rinne, Karel Kannel, Hanno Haamer, Rita Pajumaa, Merle Alliksoo, Janek Oblikas, Kaarel Korsen, Peter Priisalm ja Ants Koel

Suni maaletoomise üks “süüdlastest”, väliseestlane Raivo Kask käis aeg-ajalt Eestis MicroLinkil külas ning rääkis, kuidas kulgeb elu ja areneb tehnoloogia. Intelil oli tulnud välja protsessor Pentium ja Raivo õpetas eestlastele uusi müüginippe. Ta ütles, et klientidele tuleb rääkida nii: “Kas te tahate midagi jõulist ja maailmavaatelist nagu Sun SPARC või midagi nõrka ja lahjat nagu Pentium?”

Ants Koel pidas kombinatsiooni lustiliseks ning ootas põnevusega võimalust seda mõne kliendi peal proovida. Ta töötas Sakala tänava ärikliendiesinduses. Jaekliendi arvutipood oli vastas, üle tee. Saabus viisakas härra koos noore punases kleidis naisterahvaga. Küsisid:

“Kas teil siin arvuteid ka müügil on?”

“Jaa, muidugi meil on arvuteid!”

“Mida te soovitate?” uurisid kunded.

Oli avanenud suurepärane võimalus kasutada Raivolt õpitud sõnastust.

“Kas te tahate midagi jõulist ja maailmavaatelist nagu Sun SPARC või midagi nõrka ja lahjat nagu Pentium?” kordas Ants meeldima hakanud sõnu, matkides sealjuures Raivo Kase väliseestlase aktsenti.

Naisterahvas oli naerma puhkemas. Härra oli natuke nõutu ja arvas seepeale, et ta tahaks rohkem Pentiumi moodi asja. Saadeti siis kliendid vastasmajja poodi, sirmi tagant tuli naerust kõveras Rita Pajumaa, kes oli oma sõnul Antsule tükk aega nägusid teinud. Tuli välja, et härra oli üks suure panga juhtidest, kes oli tulnud koos sekretäriga ostma “midagi lahjat nagu Pentium”.

Sakala

MicroLinki algusaegadel oli rahaga üsna pingeline, kuna sellal hakati lisaks äri arendamisele korda tegema Sakala 19 puumaja, mis oli kanadalase pankrotti läinud äridest tühjaks jäänud. Maja renoveerimine, nagu ka ärireisid, käisid klientide ettemaksu arvelt. Aga kuna MicroLinki hinnad olid küllalt soodsad – räägiti, et MicroLink müüb arvuteid ligi kaks korda odavamalt kui teised –, siis kliente muudkui lisandus. Raha tuli peale parasjagu nii palju, et sellega sai finantseerida ka majaehitust.





Sakala 19


Algul asus MicroLinki tuba Sakala 19 maja teisel korrusel. Enne remonti oli sinna üles viiv trepp väga kahtlane: üks tala alt ära, asemele oli pandud suvaline kaigas. Kardeti, et kui tuleb mõni raskem klient, võib juhtuda piinlik seik, et ta kukub sealt läbi – firmale paha PR. Aga läks õnneks. Trepp küll kääksus, ent pidas alati vastu.

Kui esimeselt korruselt teisele viiv keerdtrepp oli veel tegemata ja all käisid ehitustööd, lükkas Ingrid Eha kord kogemata trepiaugust jalaga kirve alla. See kukkus ehitusmeeste hulka. Meestel polnud õnneks häda midagi, ent Ingrid pidi küll suhkruvett jooma. Hiljem sai ta oma “karistuse” kätte: teisel korrusel kõndides kukkus tema nina ees lamp laest alla.

Enne, kui MicroLink tuli Sakala tänavale, oli maja esimesel korrusel olnud kübaratöökoda ja nii käisid vanadaamid ikka aeg-ajalt arvutipoest kübaraid otsimas. Aga kas teisel korrusel oli kunagi olnud lõbumaja, ei oska öelda. Igatahes jäi MicroLinki töötajatele vahel mulje, et endised püsikliendid käisid seda otsimas. Vastuse peale, et siin on arvutipood, sosistasid mehed vaikselt, et jaa-jaa, aga üleval, teisel korrusel…

Maja tõstmine

 

Algul oli Sakala tänava keldri ja esimese korruse vahel puust vahelagi, mille asemele oli vaja valada betoonist lagi. Leiti siis Lasnamäelt mingid mehed, kes ütlesid: “Net problem, me teeme.” Microlinklased teatasid: “Vaadake, meil on üks probleem – meil käib siin äri IGA PÄEV hommikul kella kaheksast õhtul kuueni ja me ei saa ühtegi päeva pausi teha, ka nädalavahetustel mitte.”

Samal ajal, kui majas peeti kellegi töölt lahkumise pidu, püüti hoone teisest otsast vundamenti sirgeks ajada. Maja nurk tõsteti tungraudadega üles ja olemasolev vundament võeti alt ära. Kui peo algul oli kaminasaali nurgas sentimeetrine pragu, siis peo lõpus juba 7–8sentimeetrine – läbi selle sai käe õue pista. Aga keegi ei lasknud ennast eriti häirida, et peo ajal maja ümbert ära laguneb.

Keldri lage valati nii, et töömehed tõstsid maja ühe nurga kaupa üles, üleval käis samal ajal töö. Ühel hetkel mehed tulid ja ütlesid: “Nüüd on selline värk, et me tõstame viimase nurga üles. Minge korraks välja, umbes veerand tunniks.” MicroLinki töötajad seisid siis jaanuarikülmaga väljas ja vaatasid, kas maja jääb ikka püsima. Jäi küll. See põrand kannab siiamaani.

Kommuunielu

Meenutavad Merle Lindma, Jüri Jaakson, Rita Pajumaa, Raina Poltimäe, Krista Niit, Age Reinvart, Ants Koel ja Indrek Jaaska

Sakala tänava MicroLinkis olid kõik töötajad noored ja edukad. Kohati meenutas elukorraldus suurt pioneerilaagrit, kus tõhusalt olid ühendatud sisukas töö ja eraelu koos kolleegidega. Hommikul alustasime päeva kontorilaua taga ja õhtul lõpetasime tantsides keldrikorrusel Space-baaris. Väikese firma ajal oli MicroLink pereeluga põimunud. Naised tulid õhtul sinna kokku ja ootasid, millal mehed töötegemise lõpetavad. Ja mingit näägutamist ei olnud.

Algusaastatel asus impordiosakond Sakala tn 19 Hanno toa kõrval. Kui Hanno kuulis kõrvaltoast hõbepaberi krabinat, kihutas ta kohe kohale lootuses saada šokolaadi. Tavaliselt nii oligi – šokolaad oli laual! Hanno ei lahkunud enne, kui kogu maius oli hävitatud.

Meenub ka üks tore komme: kolleegile soolaleivale minnes tühjendati kõik kontori augurauad, et sisu endaga kaasa viia. Saak loobiti korteris igasse võimalikku ja võimatusse kohta: pesukappi, töölaua sahtlisse jne. Väikeste litritega oli lihtne. Need sai tolmuimejasse imeda, kuigi kostitaja leidis jääke veel aastapäevad. Hiljem sai pilapoest ostetud suuremaid mumme ja need tõmbasid tolmuimeja mõnusalt umbe, mistõttu tuli nad käsitsi kokku korjata.

Sakala tänaval oli meil nagu kommuun, väike sootsium. Kamp IT-huvilisi. Pärast, suuremas firmas, tekkis struktuur ja käsuahel.


MicroLink Süsteemide töötajad Sakala 17 kontoris üheksakümnendatel.


Pood oli lahti kella järgi

Meenutab Martin P. Rinne

Ükskord “õnnestus” Sakala 19 maja poe lahtioleku ajal põlema panna. Meil oli gaasikatlamaja, mille seinad olid tuleohutuse pärast seestpoolt plekiga vooderdatud. Heiki läks sinna kahjuritõrjet tegema, aga katlamaja töötas ning tagajärjeks olid tulelondid, mis läksid kohe pleki taha ja seina sisse… puumaja ju!

Sein hakkas vaikselt põlema. Proovisime pleki vahelt vett sisse valada, aga see ei mõjunud. Siis tuli meelde, et ühel kliendil ja tuttaval on ventilatsioonitööde firma – kindlasti on tal plekilõikamise vahendid autos kaasas. Kutsusime ta kohale, ise proovisime seni kustutada. Tegime esimesel korrusel kõik aknad lahti, et suurem suits välja saada, aga seda aina imbus juurde. Mehed jooksid ämbritega edasi-tagasi.

Parasjagu proovis üks klient leti taga olevat Sirtsu (Sirje Sammelselga) ära rääkida, et see tuleks temaga kuhugi reisile, laskmata end häirida Sirtsu selja tagant ruumidest akna poole looklevast suitsulondist. Jah, olid sellised ajad, et pood tehti lahti ja pandi kinni kella järgi, mitte selle järgi, kas maja põleb või mitte.

Pomm MicroLinkis

Meenutab Heiki Tulk

Kunagi sai MicroLink BB Summerilt – oli selline arvutimeeste üritus – auhinnaks pommi maketi. See oli väga tõetruu: rohelise jõupaberi sees peenikesed torud, mis olid sinise teibiga kokku tõmmatud. Torude otstest tulid välja punased juhtmed ja viisid musta karbikeseni, mis luges countdown’i. Kell käis ilmselt nullini ja hakkas siis jälle otsast pihta. See auhind seisis harilikult turundusinimeste toas.

Sel hallil ajal valvas MicroLinki maja üks politsei eriüksus, sest majas olid arvutid ja sularaha. Tollal pakuti ka tihti katust. Auhind oli majas olnud juba mõnda aega, kuid sellest oli unustatud teavitada öiseid turvamehi. Ühel ööl avastas turvamees helendava displeiga “pommi”. Loomulikult kutsus ta kohe kohale politsei. “Pomm” viidi kahjutuks tegemiseks inimtühjast kontorist ühe Pärnu maantee elumaja akende alla ja oodati eridemineerijaid, kes tulid ja lasid selle veejoaga katki. Miskipärast ei helistatud enne seda MicroLinki inimestele – nad oleksid kohe öelnud, et tegu on mulaažiga.

Töökeskkonna iseärasused

– Edastatud kiri – -

From: Ants Koel <kal@ml.ee>

To: “Mula Systems T”“tajad” <Mula@microlnk.ml.ee>

Date: Mon, 18 Mar 1996 14:23:22 +0200

Subject: pakane paugub otsemyygis

Tere kõik, kes te olete kummardumas oma terminaalide ja siravate PC-ekraanide kohale lugema neid viimaseid külmuvate kätega klõbistatavaid ridu.

Hommikuses karguses reipalt töövihtumist alustanud väike ja üksmeelne otsemüügikollektiiv on nüüdseks kulutanud suurema osa oma energiaressurssidest ja seetõttu vajab operatiivselt:

1) ML logoga vatijopesid,

2) karvamütse,

3) välimüügitöös asendamatuid sõrmeotsteta kindaid,

4) piiritust järgneva päeva kulunormi alusel:

Masin Norm Tk. Kokku

ML-PC 0,2 l 4 0,8 l

SPARCstation 5 0,1 l 1 0,1 l

SPARCstation LX 0,15 l 1 0,15 l

SPARCstation 10 0,1 l 1 0,1 l

SPARCstation 20 0,05 l 1 0,05 l

SPARCserver 1000 1,75 l 1 1,75 l

SPARCstorage Array 0,8 l 1 0,8 l

Viimaseid jõuraase kokku võttes lugesin vahepeal Rita meili. Ta mure on eriline – tema algul palmil jääpurikaid sulatanud hingeõhk on muutunud jäiseks ning silmades sillerdavad juba virmalised.

Rainer lubas tulla ja kotiga sooja õhku tuua. Noh, ootame! Meest sõnast: – }>

cu AK

– Edastatud kiri – -

From: Ants Koel <kal@ml.ee>

To: “Mula Systems T”“tajad” <Mula@microlnk.ml.ee>

Date: Mon, 22 Apr 1996 12:06:59 +0300

Subject: limiteerimisest

Heips!

Ma juba tean, et mahla on kuus üks pakk kulmu peale. Ma juba tean, et kohvi on nii palju, et on parasjagu.

Küsimus: KUI PALJU ON ETTE NÄHTUD WC-PABERIT – MITU MEETRIT TAGUMIKTUNNI KOHTA???

Juba nädal aega oleme olnud ilma vastava rekvisiidita ja mõelnud erinevatele meetoditele oma alumise otsa harimiseks (“111”, “kelk” etc).

Eelmise nädala alguses viskusin rinnaga dzotile ja tõin leedukate külaskäigu puhul teise korruse vetsust pooliku rulli. Täna tulevad rootslased, meie väike artell juba töötab – lõikame paberit mõõtu ja teeme eelkortsutust. Aga järsku ei jõua õigeks ajaks valmis??? Helen, neljapäeval nutsime Su rinna naal, kurdiks jäid Su kõrvad.

APPI-APPI, aidake, head inimesed! Andke nõu, kuidas toimida!!!

cu AK

Ohtlik elu

Meenutab Martin P. Rinne

Sel ajal oli päris tavaline, et arvutisalonge rüüstati. Üsna pea oli igal pool teemaks trellide panek akendele, sest jälle oli keegi öösel akna sisse visanud ja kaasa rabanud kõik, mis vitriinil. Sakala ja Liivalaia poodides oli see probleem eriti terav. Võib-olla sellepärast, et need olid käidavamad kohad ja poodidel olid suuremad lagedamad aknad. Kuidagimoodi õnnestus varastel sealt alati hästi kiiresti asjadega jalga lasta.

Oli üks seik, kus pätt tuli öösel läbi akna ja tahtis arvutit ära viia, aga selgus, et pood ei olnudki omapäi jäetud. Kontoris oli turvamees, kes juhtumisi kandis ka relva. Korravalvur lasi ähmiga hoiatuslasu, kuid teiste suureks meelehärmiks läbi terve akna, mitte läbi selle, mille pätt oli just puruks teinud. Nii sai katki kaks klaasi. Kuna mehel olid saapad jalast ära võetud, ajas ta pätti mööda Tatari tänavat taga villastes sokkides. Kätte ei saanud, aga tohutu aktsioon oli.

Kaval parool

Jüri Jaakson:

Kõige muu hulgas meeldis meie turvameestele öösiti arvutitega mängida. Tihti olid arvutid nii segamini jooksutatud, et hommikul oli raske tööd teha. Seepeale käskis toonane tegevdirektor Hanno Haamer panna kõigile arvutitele BIOS-paroolid. Karm käsk oli, et parool ei tohi olla lihtsalt äraarvatav, vaid kaval. Veel kümme aastat hiljem leidus kontoris arvuteid – sealhulgas minu oma –, mille BIOS-parool oli “kaval”.

Kauboikapitalism

Meenutab Heiki Hõimoja

Oli aasta 1996. Esimesed edevad mehed olid soetanud endale üle 5000 krooni maksvad mobiiltelefonid ning käis nende aktiivne häkkimine, helina kuulamine ja muidu mobiili fetišeerimine. Netipangandus oli veel lapsekingades ja valdavalt tehti ülekandeid pangakontoris. Kaubale järele tulles esitati panga templiga maksekorralduse koopia. Aga aeg-ajalt tuli ette ka võltsitud maksekorraldusega üritajaid.

Tol aastal oli MicroLinki arvutivabrik maha saanud uudistootega Monipuuter, mis seisnes 15” kineskoopmonitori ja PC arvuti kängitsemises ühte korpusesse. Näidis oli Sakala 19 esindussalongis akna peal, paraku ei saatnud toodet eriline müügiedu – kallis, küsitava iluga korpus ja vähene laiendatavus.

Ühel ilusal sügispäeval sisenes salongi rühm vene noormehi, kes tegid tellimuse kõnealusele uudistootele ja suurele hulgale tarkvarale.

Tolle aja arvutimüügi eripäraks oli see, et arveteks vormistati kuni 30 % tellimustest, ülejäänu oli lihtsalt hinnainfo. Kuna nimetet Monipuutri-tellimus tundus müügimehele oma ulmelise sisu tõttu ebatõenäoline, sai see julgelt liigitatud selle 70 % hulka. Lisaks eksootilisele ja ebaratsionaalsele arvutile oli tellimuses ka hulgaliselt sellist tarkvara, mille ostmist polnud keegi seni oma silmaga näinud.

Muide, tavapärasest suurem tarkvara osakaal oli tollal petutellimuste kindel tunnus. Teiseks libatellimuse sagedaseks märgiks oli soov saada kaup kätte reedel – küllap loodeti müüjate nädalalõpumeeleolule ja tähelepanu hajumisele. Nii toimis ka nimetatud Monipuutri-pettur. Ühel ilusal reedehommikul saabus kauplusse härra Mihhail, kes näitas ERA panga maksekorraldust ja isikut tõendava dokumendina relvaluba ning soovis kaupa kätte saada.

Kuna tellitud kaup polnud ilmselgelt valmis pandud, tegime maksekorraldusest koopia ja palusime härra Riskikulleril kell 16 tagasi tulla. Kauba komplekteerimise asemel sõitsime aga ERA panga kontorisse Pae tänaval ja saime oma kahtlusele kinnitust – tegemist oli võltsitud maksekorraldusega.

Pae tänavalt oli juba kiviviske kaugusel majanduspolitsei kontor, rahvasuus tuntud ka Lubja mendina. Nimetet asutuses hakkasime koos paremate spetsialistidega planeerima edasist tegevust. Kuna autojuhi kinnivõtmine mingit tulemust poleks andnud (“Mina ei tea midagi, üks karvamütsiga mees palus ära tuua”), oli vaja kaup kätte anda ja siis jälitama hakata. Riskide hajutamiseks lubasime meie pahalasele anda kinnises arvutipakendis midagi väheväärtuslikku.

Komissar: “Kas nii saab?”

Meie: “Saab, saab, kogu tellitud kaup läheb alati välja pakendeid avamata, meid usaldatakse.”

Seega pidime meie riskikullerile kauba kätte andma ja organid lubasid edasi jälitada, kuni jõutakse tegeliku tellijani.

Plaanid peetud, suundusime koos kaasaantud operatiivtöötajaga, kes sarnanes kangesti Šarikoviga Bulgakovi näidendist “Koera süda”, tagasi salongi. Tänavale valvesse minev “Šarikov” hakkas instrueerima, milliste kehakeele märkidega võiksime teda teavitada, et pahalane on saabunud. Näitasime talle selleks ajaks valmis pandud Monipuutri pakendit (sisuks üks vana aku, ballastiks emaplaatide kasutusjuhendid ja tootekataloogid) ning selgitasime, et selle paki poest välja kandja ongi pätt. “Šarikov” jäi kerge urina saatel nõusse.

Pisike tegutsemislust hakkas õhtu lähenedes asenduma ootusärevusega – riskikuller Miša oli ju relvaomanik ja tegevus toimus 90ndatel. Ühel hetkel oligi ta salongis ning nõudis kaupa. Kogu personal taandus tagaruumidesse piiluma, tehingut vahendav müügimees tassis põskede punetades kilekottidega tarkvarapakendeid, kus olid sees vanad tootekataloogid. Valgusaastate pikkused allkirjaandmised, käesurumised… ja riskikuller oligi läinud ning meie osa läbi.

 

Kogu personali tabas ülev nädalalõpumeeleolu ja pingelangus. Küllap korgiti tagatoas veinipudelgi lahti. Ülevuse purustas kildudeks pool tundi hiljem salongi sisenenud “Šarikov”, kes uuris: “Nii, kuidas meil läheb?” Keeldudes uskumast olukorra tõsidust, küsisime vastu: “Te ikka jälitasite pätti?” Masendavat seisu tõestas vastus: “Ei, jutt oli ju kella neljast.”


Windowsi jooksu turvamine aastal 1995.


Nüüd oli müügimehel aeg tegutseda: kiire kõne perele ja tungiv soovitus veeta järgmine öö maal vanaema juures. Jah, ägedalt alanud operatsioon “Müügi matkimine” oli saanud ootamatu lõpu: kurjam oli koos libakaubaga sõitnud teadmata suunas. Sündmused arenesid õnneks siiski edasi ja ilma traagikata, pigem lõbusas helistikus.

Tänavale valvesse jäänud inspektor “Šarikov” oli Priima pakile kritseldanud riskikulleri Ford Transiti registreerimisnumbri ning edastas selle õigel ajal saabunud politseiekipaažile. Mäletatavasti olid mobiiltelefonid sel ajal alles MicroLinki kõige tehnokratimate kasutajate mänguasjad. Ning oh imet, kolmveerand tunni pärast avastati kahtlusalune Transit Pirital ühe tankla juurest.

Paraku oli libakaup juba maha tõstetud, aga nalja sai sellegipoolest. Nimelt oli riskikuller Mišal olnud tõeliselt pingeline päev – hommikupoole oli ta teinud liikluses väikse kõksu, millest tekkinud rahalised kohustused pidid õhtul sealsamas Neste tanklas klatitud saama. Suur oli avaristide imestus, kui krabisevat lugedes ilmusid justkui maa alt kiirreageerijad, kamandasid kõik pikali ja esitasid oma nõudmise: “Gde kompjuter?” Arvatavasti ei lahku need mehed elu lõpuni avariipaigast ilma ametlikke käitlejaid kohale kutsumata.

Kahjuks jäi meile teadmata kasti avajate reaktsioon, kui nad nägid akut ja vanu manuaale. Akut meile igatahes tagasi ei toodud – ei läbi salongi vaateakna ega muul moel.

Näpukas

Meenutab Heiki Tulk

1995. aasta sügisel enne presidendivalimisi juhtus MicroLinkis üks “näpukas”.

MicroLinki ja Kungla Dialoogi telefoninumbrid olid tollal valitsuse keskjaama liinide taga – telefoninumbrid olid defitsiit, aga vanalinna piirkonnas olid Valitsussidel mingid võimalused neid anda ja nii said peale MicroLinki neid paljud teisedki firmad. Seega oli sisenumbrit kasutades võimalik helistada teistele Valitsusside keskjaama klientidele, sealhulgas Arnold Rüütlile.

MicroLinki ja Kungla Dialoogi turvameestel oli öösel igav ja aja viitmiseks saatsid nad teineteisele faksiga sõnumeid. Paraku unustas MicroLinki turvamees Kungla Dialoogi faksi läkitades pikale numbrile nulli ette valimata ja nii saatis ta selle hoopis Arnold Rüütlile. Meie ei teadnud asjast midagi enne, kui meiega võttis ühendust Kapo ja tundis huvi, miks MicroLink ähvardab Arnold Rüütlit. Olukorra selgitamine ja klaarimine võttis tükk aega.

Seletus

Lp Jaako Väli

Vastuseks Teie telefonikõnele teatame, et on juhtunud kahetsusväärne eksitus, milles kahjuks oleme süüdi meie.

18.11.1995. a hommikul kl 4.00 paiku saadeti AS MicroLinki faxilt 6308 901 telefax, mis oli mõeldud AS Kungla Dialoogis viibivale isikule. Telefaxi koostas ja saatis mitte-MicroLinki töötaja, kel oli luba viibida öösel meie majas Sakala tn 19 ja tegelda oma kursusetööga. Telefaxi tekst oli meie andmetel nalja pärast kirjutatud ja mõeldud tuttavale, mitte võõrastele lugemiseks, mistõttu on seletatav ka žargoon ning mõneti ebasündsate väljendite kasutamine.

Telefaxi saatmist Teie aadressil võime seletada ainult kas valeühendusega, ekslikult valitud numbriga või telefonialajaama iseärasustega. Nimelt on AS Kungla Dialoogi faxi number 6314 154. Kuna faxi saatnud inimene ei tundnud meie telefonijaama iseärasusi, jättis ta tõenäoliselt valimata ette numbri 0, mille tagajärjel saadeti fax mitte soovitud AS Kungla Dialoogi numbril, vaid meie alajaama siseselt ja numbril, millel samas alajaamas olevad lõpunumbrid langesid kokku AS Kungla Dialoogi esimeste numbritega.

Kuna meil pole säilinud nimetatud faxi, saame vaid teatada, et faxi sisuks oli umbes järgmine tekst: “Ära lõhverda või muidu juhtub tead küll mis. Mc.” Tekst on taastatud faxi saatnud isiku sõnade järgi.

Faxi saatnud isiku sõnul polnud fax mõeldud Arnold Rüütlile ega kellelegi teisele saatja jaoks võõrale isikule. Tegemist polnud kellegi hirmutamisega, vaid naljaga, mis kahjuks sattus valele adressaadile ning andis oma teksti tõttu põhjust olukorra mitmeti tõlgendamiseks.

Vabandame Teie ja Arnold Rüütli ees ebameeldivuste põhjustamise pärast ning tunnistame, et tegu oli ebakorrektse käitumisega faxi saatnud isiku poolt. Samuti tunnistame ka oma süüd, et võimaldasime võõrastel isikutel ligipääsu faxile, mida kuritarvitati.

Lugupidamisega

AS MicroLinki juriidilise ja personaliosakonna juhataja

Heiki Tulk

Kaustikuga CRM

Meenutavad Martin P. Rinne ja Merle Alliksoo

Ükskord tuli MicroLinki üks Kanada konsultant. Tore lääne onu, kes oli töötanud Kanada suures telekomifirmas. Mõtteloogika, kuidas kliendile läheneda, oli tal väga hea. Ta õpetas praktilisi asju ja andis ka paar sellist näpunäidet, mida oleme kasutanud terve elu. Muu hulgas ütles ta, et meil oleks vaja koostada CRM – panna kirja kõik, mis klientidega tehtud on.

Vana kombe kohaselt andis ta nõu kirjutada kaustikusse. Ja nii olidki meil iga kliendi kohta kaustad. “Mina ei osanud veel arvutit hästi kasutada, Ardo Reinsalu õpetas mulle ja siis ma õhtuti tagusin seda infot arvutisse. MicroLinkis töötasid kõik öösiti,” tuleb Merlel meelde seik firma kliendibaasi loomise algusaegadest.


Ametiühing MicroLink Süsteemides

Meenutavad Ants Koel ja Andres Parts

Kuna MicroLink Süsteemides olid pehmelt öeldes askeetlikud töötingimused, aga äri maht muudkui kasvas, moodustasid MicroLink Süsteemide kolm töötajat – Ants Koel, Kaarel Korsen ja Jaanus Rauk – töötajate ametiühingu.

Ametiühingu esimene koosolek toimus pubis Hell Hunt ning seal pandi paika kolm nõudmist: konditsioneeri paigaldamine kontoriruumidesse, firma auto muretsemine kauba transpordiks ja sekretäri palkamine, sest keegi ei jõudnud kogu aeg telefonile vastata. Kuna kõik need nõudmised said mõistliku aja jooksul täidetud, siis ametiühingut ametlikult ei vormistatudki ja seda pole MicroLinkis tänapäevani. Ametiühingu algatuskoosoleku protokoll on aga pidulikult säilitatud Antsu isiklikus meiliarhiivis.

Kaarel


Ants


Jaanus


Date: Tue, 5 Nov 1996 12:50:55 +0200 (EET)

From: Ants Koel <kal@bob.ml.ee>

To: sun@microlnk.ml.ee

Subject: FYI: AY asutamiskoosolek Hellas Hundis

Kuna keegi osalenutest ei suutnud taastada kolmandat päevakorrapunkti, siis teen ettepaneku võtta antud tekst lõppdokumendi koostamisel aluseks.

Protokollija Ants Koel

– Forwarded message – -

Date: Sun, 3 Nov 1996 21:15:55 +0200 (EET)

From: Ants Koel <kal@bob.ml.ee>

To: kaarel@ml.ee, jaanus@ml.ee

Subject: AY asutamiskoosolek – ootan kommentaare ja ta”iendusi…

3. novembril 1996 toimus MicroLink Süsteemide AS ametiühinguorganisatsiooni asutamiskoosolek.

Kohal viibisid: Jaanus Rauk, Kaarel Korsen, Ants Koel

Protokollijaks osutus: Ants Koel

Tulihingeliste sõnavõttude ja järgneva arutelu käigus selgus rida probleeme, mis ei kuulu MicroLink Süsteemide AS töötajate normaalsete töötingimuste hulka ning seetõttu kuuluvad püstitamisele ja lahendamisele kui pakilised probleemid.

1. MicroLink Süsteemide AS sooline tasakaal on disbalansseeritud. Seetõttu on häiritud igapäevane töö. Naissooline vähemus on ahistatud neile koonduvast tähelepanust. Meessoolise enamuse verbaalses ja mitteverbaalses kommunikatsioonis tekivad nihked. Firma omanike ring ignoreerib teemat.

Otsustati: püstitada MicroLink Süsteemide AS juhtkonna ees soolisele tasakaalustatusele positiivse lahenduse leidmise ülesanne täie teravusega. Nõuda AÜ organisatsiooni kaasamist kaadrivaliku protsessi. Mõjutusvahendina kohaldada esialgu otsese vahendina AÜ liikmete isiklikke vestlusi firma juhtkonnaga ning kaudse vahendina firma AÜ organisatsiooni mittekuuluvate naistöötajate ahistamist.

2. MicroLink Süsteemide AS transpordipoliitika on ebastabiilne. Kliente külastatakse töötajate omavahenditega (VAZ-2101, ZAZ-968, tramm, troll), mis tihtipeale kannab võõra või konkureeriva firma reklaami. Ühe peamise varustuskanali, AS MicroLink transpordipoliitika on ümberkujundamisjärgus ega ole sertifitseeritud ISO-9000 standardipere kvaliteedinõuetele.

Otsustati: taotleda MicroLink Süsteemide AS transpordisüsteemi muutmist firma mainele vastavaks kõrgetasemeliseks kvaliteetseks tervikuks, mis oleks eeskujuks kogu MicroLinki kontsernile. Nõuda firma juhtkonnalt töötajate omavahendite tööotstarbel kasutamise edasikestmisel transpordivahendite markide nimistu piiramist brand-name’idega, mille maine vastab hinna/kvaliteedisuhtelt MicroLink Süsteemide ASi poolt pakutavate tehniliste lahenduste hinna/kvaliteedisuhtele. Firma peab seejuures looma soodsad tingimused antud markide omandamiseks.

3. Mis kurat see kolmas punkt, mis tee peal üles kerkis, nüüd oligi…

cu AK

Читай где угодно
и на чем угодно
Как слушать читать электронную книгу на телефоне, планшете
Доступно для чтения
Читайте бесплатные или купленные на ЛитРес книги в мобильном приложении ЛитРес «Читай!»
Откройте «»
и найдите приложение ЛитРес «Читай!»
Установите бесплатное приложение «Читай!» и откройте его
Войдите под своей учетной записью Литрес или Зарегистрируйтесь
или войдите под аккаунтом социальной сети
Забытый пароль можно восстановить
В главном меню в «Мои книги» находятся ваши книги для
чтения
Читайте!
Вы можете читать купленные книги и в других приложениях-читалках
Скачайте с сайта ЛитРес файл купленной книги в формате,
поддерживаемом вашим
приложением.
Обычно это FB2 или EPUB
Загрузите этот файл в свое
устройство и откройте его в
приложении.
Удобные форматы
для скачивания
FB2, EPUB, PDF, TXT Ещё 10
Купите 3 книги одновременно и выберите четвёртую в подарок!

Чтобы воспользоваться акцией, добавьте 3 книги в корзину:

1.2.